Metsas elades ei juhtu midagi? Tere tulemast minu päeva.
Ma ei oska seletada, mis äkki minuga juhtus, aga näpud sügelevad ja väga suur tung on endast kõik välja kirjutada. Mul on tõesti palju rääkida, sest kuigi võiks arvata, et siin metsas olles ei juhtu mitte midagi, siis on just nimelt metsas elamine ja tsivilisatsioonist eemal olles palju rohkem aega õppida, lugeda ja asjadesse süveneda.
No kirjeldan siis minu päriselu. Uni on minu jaoks püha ja mitte mingi nipiga ei pane mind enam kuskil vahetustega tööle. Esimene Zoomi või Teamsi koosolek on kell 10.00. Varem lihtsalt ei sobi. Ühesõnaga: ärkan siis kui ärkan, piim peab olema alati külmikus, sest enne kella kümmet tuleb kohvitada ja meilikastid (nii klientide kui ka enda omad) läbi vaadata.
Edasi: kell 10.00 avatakse börsid Euroopas. USA omad on põnevad just öösel, aga nii kaugele minu investeerimisalased teadmised ei küüni, et öösiti üleval passiks. Tegelikult unustasin korra ära müüa, aga see oli väga hea, et unustasin. Sest hommikul ärgates oli aktsiaportfell üle 800 euro öö jooksul kasvanud. Amazoni aktsiad olid need, mille unustasin õhtul enne 23.00 müüa.
Kui kohv on joodud, siis Bossuga jalutama. Mul on omad ringid, kus käin, ja tean, et saan kohe peaaegu 10 000 sammu tehtud. Korra nädalas on sisulooja koolitus, 3 tundi korraga. Siis on tavaliselt natuke vaja puhata, sest infot on palju. Ja vastavalt sellele, mis parajasti käsil, tegutsen. Kui klient kirjutab, siis aitan, kui on ülesanded teiselt kliendilt, teen kähku ära. Mõnikord helistatakse ja siis venib jutt pikemaks. Ma ei kasuta kunagi Toggle Tracki, sest kui läheb pikemalt, siis läheb.
Olen üllatunud enda suhtes, kui palju ma viimastel aastatel õppinud olen. Ma ei ole tormanud ühelt kursuselt teisele, küll aga on need õiged inimesed minu ümber kogunenud. Palju aega veedan Messengeris või WhatsAppis suheldes. WhatsAppis on pigem saksakeelsed sõbrad ja eestlased kasutavad Messengeri absoluutselt kõigeks.
Raamatukogusid armastan. Sealt laenutan endale paras ports korraga ja see on minu lemmikumaid tegevusi. Veel meeldib väga küpsetada olemasolevatest vahenditest. Linnas käin korra kuus, kui sedagi. Siis käin kindlasti ka supermarketis, et osta neid toiduaineid, mida igatsen.
Üldiselt on maal võimalik imeväikse rahaga hakkama saada. Kala saan naabrinaise käest ja sügisel metsast seeni. Kellelt liha, kellelt konserve, kartuleid ja kurke ning tomateid. Selline süsteem toimib ka tänapäeval, kui tunned ümberkaudseid inimesi ja ei ole omas kookonis.
Meie külas ongi kaks maja, kus on püsielanikud. Kevadest sügiseni on suvila rahvas, muidu on vaikus. Minu tänaval on küll 4 maja, aga kõrval on suvila, mis seisis üle aasta müügis. Teiselpool on tühi krunt, siis naabrimees, kes on iga kahe nädala tagant kodus (töötab Soomes), ja kõige esimene tänavas on samuti suvila. Metsloomad on aia taga, oravad õues. Ei ole üldse igav!
Ma olen mõelnud, kuidas ma suudan niimoodi vaikuses elada. Aga ma tean, et see teine Signe hakkab elama siis, kui Eestist lennukile istun. See on kummaline: niipea kui Saksamaal maandun, lülitun sakslaseks. Võtan automaatselt need käitumishoiakud ja kõnemaneeri üle. Sulandun kiiresti ja lähen justkui teise rolli sisse.
Tegelikult tunnen, et minu aeg (10 aastat) Eestis hakkab mööda saama ja sellel aastal panen kindlasti enda ilusa vaikuseoaasi müüki ning vaatame, milline riik ees ootab!
Kommentaarid
Postita kommentaar